divoltâ
di|vol|tâ
[CO]
-
v.tr.
fâ cambiâ idee:
finalmentri in cjâf a un mês e trê dîs Meni Fari si lassà divoltâ des sôs suplichis (Luigi Gortani, Meni Fari)
Sin. convertî
, dispersuadê
, dissuadi
, discjoli
, straviâ
, sviâ
, smovi
, stravuelzi
Var. disvoltâ
-
v.tr.
dislontanâ cdn. o alc:
oh va a mont, va a mont soreli, / oh va là soreli a mont, / ma nissun no mi divolte / dal mio ben che al è pal mont (Popolâr - Valentino Ostermann, Oh va a mont, va a mont soreli);
"Bandone chê femine che ti à divoltât di noaltris… No je degne di te…!" (Alviero Negro, Int di masnade)
Sin. cjoli
, gjavâ
, gjavâ vie
, slontanâ
, dislontanâ
, discjoli
-
v.intr.
[BF]
(ancje fig.)
cambiâ di direzion o ancje di intenzion:
spassizâ che al spassizave / e cumò l'à divoltât… / i 'nd varan contadis tantis, / ma nissune veretât (Popolâr - Valentino Ostermann, Spassizâ che al spassizave - Villotte friulane)
Sin. voltâ
, svoltâ