disdurî dis|du|rî [BF]
-
v.tr.
fâ deventâ plui tenar
Sin. smolâ , dismolâ -
v.tr.
movi i muscui e lis articolazions di mût che no sedin ingrisignîts o indurîts
Sin. disbramî , disleâ , disgropâ , sfrancjâ , disduliâ , disdulî , disgritulî , disgrisignî