disgritulî dis|gri|tu|lî [BF]
-
v.tr.
scjaldâ o sfrancjâ un pôc, soredut i dêts indurîts dal frêt o de fadie o dal stâ te stesse posizion:
lassait che o pii une sflamiade, tant che o disgritulissi lis mans (Giulio Andrea Pirona, Ercole Carletti, Giovanni Battista Corgnali, Il Nuovo Pirona)
Sin. dismatî , disbramî , disduliâ , disdurî , disgrisignî