invelegnâ  in|ve|le|gnâ  [AF]

  1. v.tr. fâ rabiâ une vore"Sêso mat? Vô, cussì scjaldinôs, no resonais, crodêtmal. Ancje cun chel frut, no fasês che invelegnâlu, cu lis vuestris manieratis. Bisugne savê fâ!" (Anute Fabris, A passe la scalmane)
    Sin. imbesteâ , velegnâ
    Cfr. intosseâ
  2. v.tr. [BF] contaminâ cuntun velen, cuntune sostance che e fâs mâl pe salûtdetersîfs che a invelegnin lis aghis (Angelo Floramo, Il Tabac: une mode une vore antighe)
    Sin. intosseâ , velenâ