dumiesti  /-é-/  du|mies|ti  [CO]

  1. adi. di bestie, no salvadie, tignude in cjase o dongje di cjase o in arlevaments:  [il velen pes moscjis al à di jessi metût] in maniere che nissune bestie dumiestie e puedi lâ a bevi il licuit (Emilia Baldassarre, Ort e cusine)
    Var. miesti , dismiesti , gnesti2
    Cfr. mugnestri
    1. di plante, rose o pome, no salvadie, ma ben selezionade e coltivade:  di chestis dôs speciis salvadiis ancestrâls, Citrus maxima e Citrus reticolata, a àn vût origjin lis varietâts dumiestiis (Cristina Minuzzo, Gotis di sience 3)
  2. adi. di bestie, che e cognòs e si fide des personis, ancje fin a ubidî:  o passai dut l'Unviar a fâ deventâ il cjaval plui dumiesti, a cjareçâlu, a fâmi cognossi (Carlo Sgorlon, Il dolfin)
    Sin. mugnestri
    1. (fig.) di cdn., che al à un un bon caratar, dolç, viert a chei altris, ubidient e v.i.:  nol è un misteri che il stât talian al tegni particolarmentri di voli un popul cussì pôc dumiesti e fondamentalmentri inafidabil come il nestri (Antoni Beline, Autonomiscj si nas)
  3. s.m. complès des bestiis no salvadiis:  e rêç cun competence il dumiesti e i cavalîrs (Michela Carpentieri, Il realisim de contesse contadine)
    1. lûc lavorât o dongje des cjasis, no salvadi:  il câs di Peli l'è sucedût di gnot timp, e in lûc salvadi, mentri che il puar merie l'è stât sorprendût di biel dì, e tal dumiesti, dulà che passe simpri int (Giovanni Gortani, Un gustâ diplomatic)
Proverbis:
  • no bisugne pierdi il dumiesti pal salvadi
  • no stâ mai pierdi il dumiesti pal salvadi
Cul patrocini di
Universitât dal Friûl