puiûl  pu|iûl  [FO]

  1. s.m. teracin lunc che al fâs funzions di coridôr, che tes cjasis tradizionâls al mene tes puartis des cjamarisune scjale di len e menave suntun puiûl e a lis cjamaris adalt (Carlo Sgorlon, Prime di sere); in chê gnot di Lui cjalde cjalde, tai lôr jets, tes lôr cjamaris viertis sui puiûi par podê tirâ flât in chel stofaç, no rivavin a cjapâ sium (Meni Ucel, Fam); i frutins a fasevin 'savaleti sù e jù pai puiûi e dentri tes cjamaris (Maria Forte, Cjase di Dalban)
    Var. paiôl , poiûl , piûl , puiuli