precipizi  /-pì-/  pre|ci|pi|zi  [CO]

  1. s.m. lûc li che il cret o il teren al va jù verticâl o scuasi verticâl e si pues colâcjapi chest troi culì framieç lis pieris / che sunin come veris / sot i colps del baston, / chest vagabont di troi sence judizi / che mi implante ca sù, no sai parcè, / sul ôr di un precipizi (Enrico Fruch, A Mueç); no mi varès mai puartât tai pericui. Par altri crets e precipizis a jerin lontans; lis monts plui dongje a jerin dutis verdis di boscs e di prâts (Carlo Sgorlon, Il dolfin)
  2. s.m. (fig.) fin de vite, muartstudiavin di doprâ chel rem e mieç che gji jera restât, par no lassâsi puartâ da lis ondis in precipizi (Federigo Comelli, Il me paîs)
  3. s.m. (fig.) pecjât une vore grâf, soredut in fat di morâl sessuâlun om che in vite sô l'à strussiât, / e cu la caritât / l'à fondât un ospizi, / e cjolt al precipizi / animis inocents, abandonadis (Pieri Çorut, In muart di Mons. Tomadin); viele famose par urdî basârs / e butà zoventût in precipizi, / comari dei truchets plui purcitârs (Toni Broili, Academie des massariis)
Polirematichis e espressions idiomatichis